Värskest Eurobaromeetri uuringust selgub,
et Eesti ühiskonnas loetakse vanaduspõlve alguseks keskmiselt  62. eluaastat ning inimest ei peeta enam „nooreks“ 42. eluaastast.

Kuigi võrreldavad andmed kümne aasta tagusest ajast puuduvad, võib üsna kindlalt väita, et „vana olemise“ tajutud eapiir  nihkub kõrgemale koos meie keskmise eluea pikenemisega ja eagruppide elustiili muutusega.  Ja see ei puuduta  ainult vanaduse tajutavat piiri - pikenevad (kaugenevad) ka kõik eluetappide eapiirid.

Kas olete mõelnud, kui vähe sarnanevad tänased 20–30-aastased omaealistele 20 aastat tagasi – või veel vähem 40 aastat tagasi. Millised rollimudelid olid valdavad siis ja millised nüüd? Kuidas tänaste 20–30-aastaste seas on üha rohkem neid, kes elavad pigem varasemate alla 20-aastaste elustiili: otsingud õpingutes, eneseavastamisel (reisid, ekstreemsport), pole veel lapsi, elatakse oma vanemate kodus, osalisel materiaalsel toel jne. 

Või võtame 40–50-aastased. Varasem (elustiilist johtuv) rollimudel ennustas neile vanavanemateks saamise aega, täna näeme nende puhul varasemast hoopis rohkem, et ollakse lahutatud ja uue partneri otsingul,  luuakse uus pere ja/või sünnib laps.

Seega pikenev eluiga ei too kaasa pikemat vanaduspõlve, vaid ka pikemat teismelise ja noore täiskasvanu iga, st pereelu perioodi edasilükkumist. Pigem pikeneb  keskeas elamise aeg kui vanaduspõlve iseloomustav eluperiood. Pikem eluiga, sh parem tervis ja elukvaliteet võimaldavad meil kauem praktiseerida nooremale eagrupile omast elustiili.

Sõjajärgse beebibuumi lapsed läänes annavad "vanaks olemisele" juba täna uue sisu

Sõjajärgse beebibuumi lapsed on jõudnud tänaseks vanaduspõlve (on vanuses 60–67). Vähemalt lääne heaoluriikides on nende elustiil ja standardid jätkuvalt keskeas ja nii antakse ka vanaks olemisele  täiesti uus sisu, stereotüübid sõnastatakse ümber. Vanadus ei seostu enam meile üheselt nõrkuse ja abitusega, vaid üha enam sekundeerib neile seostele terve ja vormis olemine. Sõltumine ja saatusele alistumine ei kirjelda enam tegelikkust, sest teame selles eas inimesi, kes on sõltumatud ja teotahtelised. Raha ei ole oluline enam niivõrd pärandvarana, vaid hoopis elu nautimiseks. Vanaks saamine ei tähenda pensionile jäämist, vaid sobivama töökoha leidmist. Vanadus ei tähenda  üksindust ja võõrandumist,  vaid see võib sama hästi olla kaasatus ja seotus ühiskonnas tänu inimese enda aktiivsele eluhoiakule.
 

Millal toimub Eestis vanaduse ümberdefineerimine? Kas täna või 15 aasta pärast või sootuks 40 aasta pärast?

Teisisõnu kas 15 aasta pärast, kui vanaduspõlve jõuavad  meie 60ndate aastate lõpu beebibuumi lapsed või 40 aasta pärast, kui Eesti vanema põlve elustiili määravad 80-ndate lõpul sündinud lapsed?

Küsimus on veel vastuseta, kuid kindel on, et muutused vanaduspõlve kuvandis toimuvad.

Eelöeldu on inspireeritud Uus-Meremaal 2007. aastal TNS grupi poolt läbiviidud 60+  generatsiooni elustiili ja motivatsiooni uuringust NeedScope™ metoodikaga.

Rahvastiku vananemist käsitleb Eurobaromeetri aruanne riikide lõikes on kättesaadav siin ning soovitame tutvuda ka Eesti tulemustega võrrelduna Euroopa keskmistega siin.

Kui mõtiskleval lugejal on arvamusi, mida jagada selles vallas,  kirjutage meile - oleme avatud arutelule.