Noored valimistel: mida ei näe, seda pole olemas?

28.02.2019

Valimiskampaania käib täie hooga, aga noortele suunatut otsi sellest tikutulega. See ei tähenda, et noortele suunatud lubadusi valimisprogrammides ei ole. Neist pole lihtsalt midagi kuulda. Ja see on kampaania mõttes sama hea, kui neid tegelikult ei olekski.

Suur osa noori, kes olid saanud verivärskelt valimisõiguse, jätsid 2017. aasta kohalikel valimistel selle võimaluse kasutamata, tehes seda huvi- või ajapuuduse tõttu. See selgus Eesti Noorteühenduste Liidu tellitud ja Kantar Emori korraldatud uuringust eelmisel aastal. Mida õppida selle tulemustest kohe algavatele riigikogu valimistele mõeldes? Noored on ise süüdi, et oma hääle raisku lasid!? Kui huvi ei ole, siis polegi nendega midagi teha?

Muidugi on! Kuidas muidu saavutas näiteks Läti noorte suhteliselt suure valimisaktiivsuse? Mulle tundub, et huvi puudumine ei ole põhjus, vaid tagajärg. Noori pole valimistel kõnetatud.

Eesti noortest 9% ütles toona, et jättis valimas käimata, sest ei teadnud isegi seda, et valimised toimuvad. Kui noori oleks võetud tõsise valijarühmana, siis ei oleks seda ju saanud juhtuda. Seda enam, et vastajad olid aktiivsed noored. See pole noorte, vaid ühiskonna probleem.

Ainult üks noortele suunatud reklaam

Jälgin ka ise käimasolevat riigikogu valimiste kampaaniarallit. Selle käigus olen näinud üht noortele suunatud reklaami. Jah, üht. Hea küll, võib-olla on viga minus? Äkki ma ei jälgi õigeid kanaleid? Mina olen sellest generatsioonist, kes kasvas üles internetiga, kuid ei olnud veel televisioonist võõrandunud. Minu infotarbimine hõlmab endas enamat: nii televisiooni, traditsioonilisi meediaväljaandeid kui ka sotsiaalmeediat.

Kuna tundsin, et mul on noortele suunatud lubaduste kohta vähe infot, sukeldusin internetiavarustesse. Tegin lahti esimese koalitsioonierakonna programmi. Poolsada lehekülge, sellest otseselt noortele suunatud 12 lubadust, neist konkreetseid ja mõõdetavaid tegevusi vaid kolm. Mulle huvipakkuvaid üks. Aga kas ma olen sellest valimiskampaanias või debattides kuulnud? Ei.

Võtame lahti teise ja kolmanda koalitsioonierakonna programmid – 67 ja 52 lehekülge. Noorte peatükki polegi? Kas kõik 67 lehekülge tuleb läbi lugeda? Pangem end nüüd noore inimese olukorda või pigem – lihtsalt iga tavainimese olukorda. Kaua sa seda „toetame seda ja võimaldame toda” loed, enne kui tähelepanu ja huvi kaob?

Minge kindlasti valima!

Võime tegelikult ju üsna kindlalt väita, et nende hulk, kes erakondade programmid täies mahus läbi töötavad, on praktiliselt olematu. Sellega on väga hästi kursis ka erakonnad ise ning sellepärast tehaksegi kampaaniat mitmes eri kanalis, üritades oma programmi fokuseerida mingitele kesksematele valimisteemadele. Kuid nagu näha, ei ole noored seegi kord olnud kellegi jaoks keskmes.

Siiski kutsun kõiki noori üles erakondade programme lähemalt uurima. Tutvu kasvõi erakonna valimisprogrammi lühiversiooniga või vaata läbi mõni huvitaval teemal peetav valimisdebatt.

Ja isegi kui tundub, et sul pole piisavalt informatsiooni või et valida on ainult halbade valikute seast, tee otsus enda jaoks kõige vähem halva kasuks. Sest kui sa ei vali, siis ei ole sinu hääl esindatud. Ja sinu hääle puudumine võimendab ainult teiste häält, ka nende oma, kelle seisukohtadega sa üldse nõustuda ei pruugi.

Millise mulje erakonnad jätavad?

Vaatame nüüd erakondade valimiskampaaniat nooremapoolse valija pilguga. Millised lubadused on mulle peamisest valimiskampaaniast seni silma ja kõrva jäänud? Mida need võiksid noore seisukohast võttes tähendada?

Keskerakond. Peaministripartei ja sotsiaal-liberaalne erakond, mis, nagu nimigi ütleb, soovib asuda parem-vasakskaala keskpunktis. Ajaloolise kuvandi poolest on nad rohkem vanemaealistele ja venekeelsetele fokuseeritud, kuid programmis on ka noorte peatükk – tubli! Teisalt ei tähenda peatüki olemasolu automaatselt nende lubaduste atraktiivsust või mõõdetavust. Jutt on üsna üldine, mis soodustab lubaduste täitmisest kõrvale hiilimist. Kõrvu ei ole otseselt midagi jäänud, sest Keskerakonna puhul on tegemist erakonnaga, kes tahab lubada kõikidele midagi, kuid selge on see, et poliitikas tuleb alati kellegi või millegi kasuks/kahjuks valikuid teha.

Sotsid. SDE on erakond, kelle sotsiaal-liberaalne, veidi vasakule kaldu maailmavaade kattub üldjuhul paljude y- ja z-generatsiooni esindajate omaga. Eeskujulikult on nad ka see üks erakond, kelle noortele suunatud reklaami olen märganud YouTube’is, kuid tuleb tõdeda, et selle sisu mulle meelde ei jäänud. Programmis eraldi noorte peatükki ei ole, kuid sõnum on üsna selge: igaüks loeb. Ühiskondlikult igati oluline sõnum ja ka jutt on tore, kuid millegipärast ei ole teadvusse jõudnud reaalsed tegevused, millega seda teostada soovitakse.

Isamaa. Pikalt valimiskünnise läheduses püsinud, konservatiivsem ja maailmavaate skaalal paremal pool paiknev erakond. Pean au andma nende kampaaniameistritele – kampaania on silmapaistev, olemata seejuures tüütu, ja ka teostus on sümpaatne. Seda näitab ka erakonna reitingu tõus. Kõrvu on helisema jäänud riigikaitse, kuid otseselt ei hakanud silma midagi, mis oleks mõeldud noortele.

Reformierakond. Veel üks sotsiaal-liberaalne erakond, mis maailmavaate skaalal kipub rohkem paremale kalduma. Tulenevalt uuest positsioonist opositsioonis on arusaadav, et kampaanias visatakse kinnas peamiselt sellele, mis on oravate arvates võimukoalitsiooni suurim ämber – tulumaksusüsteemile. Kuigi Reformierakonnal on olnud noorte seas pikalt väga tugev toetajaskond, ei ole programmis noortele suunatud peatükki ja mujalgi on noortest vähe juttu. Kurb.

Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Hoolimata EKRE enda juhtkonna vastuväidetest liigitatakse seda erakonda poliitilise maailmavaate skaalal parempopulistlikuks. Seda võiks kinnitada ka käimasolev valimiskampaania. Kes vähegi on telerit vaadanud, on seal kindlasti märganud nende üsna agressiivseid reklaame. Isegi mina, kelle majandusteadmised pole just teab mis põhjalikud, saan aru, et tegemist on üsna utoopiliste lubadustega, mis annavad oma kuludega silmad ette isegi rikkale Skandinaaviale. Kuid EKRE on praegu nii soodsal positsioonil, et võib valijatele ka ükssarvikuid lubada. Võimalus, et nad jõuavad koalitsiooni ja peavad hakkama oma lubaduste eest vastutama, on üsna väike.

Eesti 200. Uus tulija, keda on veel keeruline maailmavaateliselt kuhugi liigitada, kipub pigem olema liberaalne. Nende manifesti järgi on tegemist erakonnaga, kes mõtleb kaugemale kui järgmised valimistulemused. Kiidan ideed südamest, kuid teada on seegi, et lõpuks võimule saades püütakse siiski seal püsida. Programmis on üsna pikk noorte peatükk, kust leiab palju toredaid lubadusi, kuid vähe konkreetsust.

Eesti Päevaleht 21.02.2019

Reet Marii Rokk

Reet Marii Rokk

Kantar Emori uuringuspetsialist

+372 626 8532