Pensionäride tahtmised sõidavad valimistel noorte soovidest üle

08.10.2018

girl and tents

Eesti poliitikud kulutavad valimistel pea kogu auru keskealistele ja pensionäridele lubaduste jagamisele. Nii oleme jõudnud riiki, kus noorte valimisaktiivsus on arenenud riikide võrdluses  silmapaistvalt madal. Oleme suletud ringis – noored ei lähe valima, sest poliitikud ei kõneta neid, ja poliitikud ei tegele noortega, sest nemad ei lähe ju valima.

Eesti noorte valimisaktiivsus on terve maailma võrdluses silmatorkavalt madal ja mida noorematest jutt käib, seda hullem olukord. 36 maailma arenenud riiki koondava OECD noorte valimisaktiivsust käsitleva raporti kohaselt on 18–24-aastaste valimisaktiivsus võrrelduna 25–50-aastastega iseäranis väike Prantsusmaal, Slovakkias ja Eestis. Kui OECD liikmesriikides on noorte valimisaktiivsus neist vanematest keskmiselt 17 protsenti madalam, siis Eestis on erinevus lausa 25 protsenti.

Kui me lisame noorte seltskonda ka 25–29-aastased, selgub, et Eestis on käinud viimase nelja aasta jooksul valimas pool, Lätis ja Leedus aga vastavalt 70 ja 62 protsenti samaealistest. Meil on sarnane riigikord ja lähiajalugu, mis pani meid demokraatlike valimiste juurutamise suhtes samale stardipakule. Kust on välja kujunenud siis nõnda suur erinevus? Kõige tõenäolisema põhjusena saab osutada vaid meie senisele poliitikale, täpsemalt noortele suunatud poliitika puudulikkusele.

Valimistel ülekaalukalt keskealisele ja vanemale elanikkonnale panustamine on terve Euroopa probleem, sest ühiskonnad vananevad. Eakate võim valijatena kasvab, sellal kui noorte osa üksnes kahaneb. Noorte vähene valimisaktiivsus kirjutatakse küll tihti nende vähese poliitilise huvi arvele, kuid kas selline arusaam peakski olema vaikimisi norm, mida tulebki võtta iseenesestmõistetavalt? Erakondade valimislubadused noortele on tihti valdavalt ruumitäide, sisaldades õõnsaid ja kohati lausa sisutühje loosungeid. Lubadusi, mida on leierdatud juba paljude valimiste jooksul. Muuseas, mõnes neis esineb isegi kirjavigu.

Lugedes koalitsioonilepet, ei ole asi oluliselt parem. Leidsin leppest otseselt noori puudutavaid lubadusi kokku kuus. Neist üks puudutas ajateenistust läbivate noorte arvu suurendamist. Isegi kui sellised tekstid mingi ime läbi noorte ajudesse jõuaks, siis kas sellest nende arvates ka piisab ja kas see peaks meelitama neid valimistele? Pigem mitte. Kuulun ka ise noorte valijate hulka ega tunne, et erakonnad minu häält valimistel eriti vajaksid.

Kas ma hakkan pensionile jääma?

Noorte unustamine valimistel viitab poliitikute lühiajalisele populismile ja võimetusele vaadata paarikümne aasta kaugusele. Arvestades seda, et Eesti üheks olulisemaks ühiskondlikuks probleemiks on viimasel ajal olnud noorte inimeste väljavool, peaks noored olema hoopis valimiste põhiline sihtrühm. Andke märku, et riik hoolib oma noortest, kaasake neid, tekitage neis huvi!

Meenutades varasemaid valimisi, peaks mulle pähe tulema minu sihtrühmale antud lubadused, aga millegipärast meenuvad esimese asjana hoopis pensionid. Kas ma hakkan tõesti pensionile jääma? Kahtlemata on pensionite näol tegemist väga olulise teemaga, kuid samuti turvalise valikuga, millega erakonnad mobiliseerivad ennekõike vanemaealist elanikkonda, kes on teatavasti juba nii või naa kõige aktiivsem valijagrupp. Meil elab siin riigis veelgi inimesi, kellest sõltub otseselt Eesti Vabariigi tulevik.

Olen teinud isiklikust uudishimust tutvusringkonnas enne erinevaid valimisi n-ö pisikest turu-uuringut, kus küsin noorte kavatsuste kohta tulevastel valimistel . Tihti kuulen vastuseid stiilis „ma ei ole nende valimistega üldse kursis“ või „ma ei tea, keda valida“. See annab aimu, et isegi kui noortele suunatud valimislubadused on erakondade valimisprogrammides olemas, ei jõua need sihtrühmani.

Ideaalis peaks kodanikud enne valimisi erakondade või kandidaatide valimisplatvormidega tutvuma, kuid ei maksa luua illusioone, et mõni 18-aastane enne valimisi pikki ja kantseliitlikus kirjas platvorme läbi hakkab lappama. Selliseid on väga vähe keskealistegi hulgas. Jah, ka meedia jagab valimiseelset infot, aga noored tarbivad meediat valdavalt traditsioonilistest meediakanalitest erinevas inforuumis. Know your audience.

Suhelge noortega, aga päriselt!

Mis siis ikkagi võiks noori valimiskastide juurde meelitada? Seni on Eesti poliitikud liiga tihti keskendunud vaid järgmisele valimistsüklile, kuid noored sooviks valimiskampaaniates näha hoopis julgemat tulevikusuunitlust ehk visiooni sellest maailmast, kus me elame ka 20, 30 või 40 aasta pärast.

Meid huvitab, kuidas pakkuda noortele paremat ettevalmistust tööturule suundumiseks, nii et see tooks kontole ka piisava sissetuleku. Kuidas luua Eestist see riik, kus on mõistlik maksukoormus ja elukeskkond, kus on mõnus lapsi kasvatada? Lõppkokkuvõttes – kuidas teha nii, et isegi kui noor siit ajutiselt lahkub, ta siia kindlasti ka tagasi tuleks?

Teiseks tuleb valimiskampaaniate reklaamiraha panustada peale kesk- ja vanemaealiste ka noortesse. Kui traditsiooniline meedia ja valimisplatvormid ei toimi, tuleb midagi muud välja mõelda. Ja see ei peaks tähendama vaid reklaami sotsiaalmeedias, vaid sügavamat kaasamist.

Ning kolmandaks, ärge tegelege noortega näiliselt, vaid päriselt – kõrvaldage oma programmidest õõnsad, mitte millekski kohustavad loosungid ja tooge sisse konkreetsed lubadused. Seejärel viige need lubadused ka päriselt ellu. Kui asju tehakse päriselt, siis kerkib ka usaldus poliitika ja poliitikute vastu ning tuleb juurde nii noori poliitikuid kui ka noori valijaid.

Eesti Päevaleht 02.10.2018

Reet Marii Rokk

Reet Marii Rokk

Kantar Emori uuringuspetsialist

+372 626 8532