Nutiseadmega hääletamisest saab tulevikus paratamatus

07.06.2018

Küllap küsib mõnigi nutitelefoni omanik juba praegu, miks ta ei saa sellega valimistel hääletada, ning vastus on lihtne – see ei ole piisavalt turvaline. Ent küllap võib nutitelefonide levik panna e-hääletuste korraldajad tulevikus sunnitud valiku ette ja see võimalus tuleb.

Praegu oma koduarvutis hääletaval inimesel on vaja kahte teineteisest eraldiseisvat füüsilist eset – mobiil-ID puhul arvutit ning ka telefoni, millelt süsteem küsib PIN1 ja PIN2 koodi, ID-kaardiga valimise puhul on aga vaja lisaks arvutile ka kaarti ennast. Nutiseadmest hääletaja tahaks aga tõenäoliselt eeldada, et ta viib kõik toimingud läbi ühe ja sama telefoni või tahvelarvutiga, ning siin peituvadki riskid. Nagu teada, tegelevad e-hääletuse korraldajad juba praegu nutiseadmetega valimise võimaluse eeluuringutega, tuleval kevadel nutihääletamine veel kindlasti kõne alla ei tule.

Aga kas meil on üldse tungiv vajadus muuta e-valimised ka nutiseadmega võimalikuks? Kui visata pilk Kantar Emori värsketele uuringutele, siis pigem mitte. Meil on praegu vaid kuus protsenti inimesi vanuses 16+, kellel on küll nutiseade, aga puudub kodus personaal- või sülearvuti. 87 protsendil Eesti 15-74aastastest elanikest on kodus arvuti ja 85 protsenti kasutab vähemalt kord nädalas internetti. Isegi 60-74aastastest inimestest külastab internetti 62 protsenti. Nutitelefoni omanikke on aga mõnevõrra vähem – 71 protsenti –, tahvelarvuti on 42 protsendil Eesti peredest. Ent lõppkokkuvõttes on tervelt 90 protsendil süle- või personaalarvuti omanikest olemas ka nutiseade, olgu siis telefon või tahvelarvuti.

Nutiseade annaks juurde vaid neli protsenti e-valijaid

Veidi rohkem kui pool Eesti 16-aastastest ja vanematest elanikest pole kunagi e-hääletanud, aga selle peamiseks põhjuseks pole nutihääletamise võimaluse puudumine. 19 protsenti neist, kes pole e-hääletanud, peavad jaoskonnas kohapeal käimist mugavamaks ja harjumuspärasemaks, 18 protsendile ei tundu e-hääletamine turvaline, 13 protsenti kinnitab, et neil ei ole ligipääsu laua- ega sülearvutile. Ometi vastas vaid neli protsenti elanikest vanuses 16+, et ei ole seni kasutanud e-hääletamise võimalust, aga teeks seda kindlasti, kui hääletada saaks ka nutiseadmetes. Seega on meil selliseid inimesi kokku ca 42 000, ja nad sooviks nutiseadmega hääletada hoolimata sellest, et pea kõigil on peres olemas ka personaal- või sülearvuti.

Pean siiski pigem küsitavaks, kas e-hääletamine nutiseadmest kasvataks sellegi nelja protsendi huvi valimistel osaleda, kui nad pole soovinud seda seni arvutis teha. Pigem leiavad need inimesed, et kui kõiki asju saab juba nutiseadmes teha, miks siis valida ei saa? Nende kesise valimisaktiivsuse põhjused peituvad kuskil mujal.

Niisiis ei näi praegu olevat üleliia tungivat vajadust lubada inimestele nutihääletamist – sellega on seotud turvariskid ning väga vähe on neid nutitelefonide omanikke, kellel puudub kodus arvuti. Ja ega arvuti pea tegelikult kodus olema – hääletada saab ka sõbra või töökoha arvutist. Ent samas on nutitelefonid ise muutumas järjest võimsamaks ja kiiremaks ega jää enam personaalarvutitele kuigivõrd alla. Õige pea võib iseäranis noorema põlvkonna peas tekkida küsimus, milleks on neil vaja sülearvutit, kui piisab klaviatuurist ja kuvarist ning nendega ühendatud nutiseadmest? Siis võibki juhtuda, et niinimetatud klassikalise arvuti soetamist ei peeta enam vajalikuks, vaid inimesel ongi üks elektrooniline aju, mis mahub taskusse.

Inimene on mugav – niipea kui taskutelefon saavutab arvutiga samaväärsed omadused, pole tal vaja enam sülearvutit endaga kaasa vedada. Esialgu jääb rüperaal koju konutama, kuni see ühel heal päeval laualt kaob. Piisab sellestki, kui väike osa ühiskonnast haarab initsiatiivi ja loobub kompuutri kasutamisest ning mõne aja pärast järgnevad ülejäänud. Me ei tea täpselt, millal see juhtub, ent see võib olla sõltuvalt tehnoloogia arengust pigem lähemate aastate kui aastakümnete küsimus.

Inimeste mugavust ei saa lõputult eirata

Skeptikud võivad nüüd öelda, et ka tahvelarvutilt loodeti murrangut, mis saadab harjumuspärase operatsioonisüsteemiga arvutid ajaloo prügikasti, aga seda pole sündinud. Ometi – kui 2014. aastal oli tahvelarvuti kodus olemas ca kolmandikul peredest, siis tänavu 42 protsendil. Kasv ei ole siiski olnud nii kiire kui omal ajal oodati ning uuringud näitavad, et sageli ostetakse tahvelarvuti siiski kodudesse pigem laste mänguasjaks ja meelelahutuskeskuseks kui tõsiseks töövahendiks. Nutitelefonidel on tavaarvuti konkurendina palju suurem perspektiiv. Kui saabub päev, mil nutitelefonide omanike osa ületab süle- ja personaalarvutite kasutajate hulga, ongi küllap käes seesama paratamatus, mis sunnib e-valimiste korraldajad leidma lahenduse nutihääletuse korraldamiseks.

Valimiste turvalisus on jätkuvalt tähtsaim, ent inimeste mugavus ja miks mitte ka e-hääletustel osalejate hulga võimalik langus võib teha riigile ühel päeval selgeks, et nutiseadmeid ei saa ignoreerida. Ja küllap peavad siis tarkvaraarendajad pead murdma, kuidas teha praegu pea võimatuna tunduv võimalikuks.

Avaldatud Postimehes arvamusportaalis.

Lele Aak

Lele Aak

Kantar Emori uuringuekspert

+372 626 8513