Rahulolematus ei jookse Eestis enam rahvust mööda

28.08.2018

Eestimaalaste rahulolu oma toimetulekuga ületab lätlaste ja leedulaste, aga ka meist majanduslikult palju arenenumate maade vastavaid näitajaid.

Peaaegu kolmandik Eesti elanikest on äsja avaldatud Kantar Emori finantsseireuuringu andmeil oma majandusolukorraga kas üsna rahul või isegi väga rahul ja edasi tasub küsida, kas tegu on „ainult“ kolmandiku või „tervelt“ kolmandikuga.

Suurim osa ehk 59 protsenti Eesti elanikest peab oma majandusolukorda siiski üksnes rahuldavaks, sellal kui kümme protsenti hindab oma seisu üsna või väga halvaks. Niisiis tuleb valdav osa meie inimestest endaga endiselt pigem toime, ehkki rahulolijate osa on 2013. aastaga võrreldes kahekordistunud.

Kes on ja kus elavad need Eesti inimesed, kes on rahulolevad, ja vastupidi, kelle hulgas on rohkem rahulolematust? Kõige rohkem on oma majandusseisuga Eestis rahul 15-43-aastased kõrgharidusega inimesed, kes elavad suurema tõenäosusega Tallinnas, Põhja-Eestis ja Tartu piirkonnas ehk Tartu ja Jõgeva maakonnas. Neil on avar võimaluste horisont ja rohkem valikuvabadust.

Enim rahulolematuid elab aga Lõuna-Eestis ehk Viljandi, Valga ja Võru maakonnas – tervelt 19 protsenti neist peab oma majandusseisu üsna või väga halvaks.

Endiselt ei ole oma eluga põrmugi rahul ka suur osa pensionäridest: kui keskmiselt hindab oma majandusseisu viletsaks kümnendik, siis pensionäride hulgas on selliseid 16 protsenti. Vaid iga kümnes pensionär hindab oma olukorda heaks või väga heaks.

Pärast 50. eluaasta saabumist muutuvad inimesed ka oma toimetuleku perspektiivide suhtes palju pessimistlikumaks. Kui Eesti oleks tõesti heaoluühiskond, siis küllap ei peaks see nii olema. Eesti pensionid ei võimalda endiselt enamat kui väga tagasihoidlikku elu; seni, kuni peres on kaks pensionäri, tullakse enamasti toime, aga kui üks peaks surema, süveneb eakal inimesel kohe vaesusrisk.

 

Niisiis hakkame lõpuks ometi jõudma riiki, kus inimeste hinnangud oma toimetulekule sõltuvad üha vähem sellest, kas tegu on eestlase või venelasega. Siinsetest muukeelsetest hindab oma majandusolukorda heaks või väga heaks 23 ja eestlastest 34 protsenti, halvaks aga vastavalt 11 ja kaheksa protsenti. Mõningane vahe on küll säilinud, ent see on siiski palju väiksem, võrreldes eakate inimeste ja lõunaeestlaste pessimismiga.

Üllataval kombel on ka kahe Viru maakonna elanikud oma majandusseisu hindamisel lõunaeestlastest mitu korda väiksemad pessimistid. Miks on ikkagi läinud nii, et Eesti lõunapoolsete piirialade elanike hulgas on tervelt viiendik rahulolematuid? Esiteks on sealsel tööturul praegu keerulisemgi toime tulla kui Virumaal, mis on linnastunum ja kuhu luuakse praegu ka rohkem uusi töökohti.

Valitsuse aktsiisipoliitika mõjutab nii alkoholi kui ka kütuse hindu, ent see annab hoogu ka lõunaeestlaste kriitilisemale suhtumisele nii riiki kui ka iseenda toimetulekusse. Lõuna-Eesti eristub ülejäänud riigist ka opositsioonierakondade suurema toetusega.

Nii ongi riigi peamine mure aidata järele kahte ühiskonnagruppi. Esiteks tuleks kergitada eakate inimeste pensioneid praeguse kiire inflatsiooniga samas tempos – see on ülesanne, millega pole viimasel ajal toime tuldud. Suurenevad eluasemekulud, kallineb toit ja ka näiteks küttepuud, mis on eluks tarvilised põhivajadused.

Kagu-Eesti vajab samuti järeleaitamist, sest küllap on seal palju pettunuid, kelle arvates lahkub riik äärealadelt ja jätab neid oma probleemidega üksi. Piirikaubandus pole miski, mis saaks pakkuda kohalikele elanikele pikaajalist turvatunnet.

Lõppkokkuvõttes käivad Lätist alkoholi ja kütustki ostmas paljuski pigem kaugemalt tulijad. Samal ajal on piiriäärsete maakondade kaubandusest kadunud seoses aktsiisipoliitikaga hulk töökohti.

Millised on aga Eesti perede eesmärgid järgmiseks kaheks aastaks? Enneolematult suur osa ehk tervelt 51 protsenti peab olulisimaks tervise edendamist. Varasemast veidi vähem ehk iga kolmas pere soovib remontida eluaseme, ju siis on paljud kodud juba korda tehtud. Reisimist peab peasihiks 36 protsenti, enda ja laste haridust veerand ning säästmist ja investeerimist iga viies elanik.

 

Paraku peab tervelt viiendik peamiseks eesmärgiks ka laenuga toime tulemist, mis tähendab, et küllap on perekonnad võtnud endale pankade ees juba omajagu kohustusi. 77 protsendil peredest on laenukohustusi ja need moodustavad keskmiselt 21 protsenti perede igakuisest netosissetulekust.

Ehkki valdavale osale küsitletuist on laenamine ebameeldiv tegevus, käsitletakse seda paratamatusena. Kuna viiendik perede sissetulekust kulub laenude maksmisele, tekib mõneski peres olukord, kus raha „säästetakse“ pangalaenude, mitte hoiustena.

86 protsendil Eesti leibkondadest on siiski ka mingeid sääste: peredes, kus on võimalik säästa, pannakse kõrvale keskmiselt 14 protsenti igakuistest sissetulekutest. Tervelt 81 000 perel ei ole aga endiselt mingisuguseid sääste ega investeeringuid.

54 protsenti Kantar Emori küsitlusele vastanutest ei plaani rahaasju üldse või mõtleb vaid „palgapäevast palgapäevani“. Ent mis juhtuks siis, kui perekond kaotab peamise sissetulekuallika? 28 protsenti peredest usub, et tuleks ka siis toime kauem kui pool aastat, aga tervelt viiendik ütleb, et saaks hakkama vähem kui ühe kuu.

Sügisel viib Kantar Emor finantsseireuuringud läbi ka teistest Balti riikides ning siis saame võrrelda oma majandusseisu ka naabritega.

Kui inimeste vastused oma majandusolukorda puudutavatele küsimustele on enamasti vahetud, siis hinnanguid riigi olukorrale mõjutab muuhulgas meedia üldine tonaalsus majandusolukorrale hinnangute andmisel. Mõistagi annab riigi majandusolukorraga rahuloluks põhjust ka see, kui inimese enda elu edeneb.

Üllataval kombel hindab tervelt 62 protsenti eestimaalastest oma riigi majanduslikku olukorda heaks ja sellega ületame tublisti Euroopa keskmist. Lätis on selliseid riigi majandusseisuga rahul olevaid kodanikke vaid 38 ja Leedus 30 protsenti.

Isegi inglased ja prantslased, kelle majanduse SKT ületab tublisti Euroopa Liidu keskmist, on riigi majandusseisuga eestlastest Eurostati eurobaromeetri uuringu andmeil oluliselt rahulolematumad.

Niisiis ei pruugi riigi jõukuse ja elanike hinnangute vahel olla mingit seost ja meie majandusel on kõvasti kasvuruumi, et jõuda ka tegelikkuses sinna, kuhu elanike arvamused ta paigutavad.

Meil on küll aina rohkem neid, kes on oma eluga rahul, ent samas ei suurene enam optimism tuleviku suhtes. Inimeste ootused pole viimase nelja aasta jooksul oluliselt muutunud selles osas, kuidas nad näevad oma majandusseisu muutumist lähima paari aasta jooksul.

Veidi üle kolmandiku elanikest on lähituleviku suhtes optimistlikud ja arvavad, et tulevad edaspidi senisest paremini toime. Samas pole saladus, et ootused tulevikule sõltuvad suurel määral sellest, kuidas endaga praegu hakkama saadakse: kellel läheb kenasti praegu, see ootab rammusaid aastaid ka tulevikult.

 

Avaldatud Postimehes 23.08 ja Postimehe veebiportaalis.

Aivar Voog

Aivar Voog

Kantar Emori uuringuekspert

+372 626 8538