Kuidas me Y-generatsiooni huvitavaks mõtlesime

21.08.2018

Viimasel ajal moodi läinud tänitamise niinimetatud Y-generatsiooni kallal põhjustab valdavalt keskealiste amneesia iseenda nooruse suhtes, küll aga vormib Eesti millenniumipõlvkonda eelnevatest teistsuguseks keskkond, mis on võrreldes 1990. aastatega tundmatuseni muutunud.

Millenniumi- ehk niinimetatud Y-põlvkonna või miks mitte ka kitsamalt lumehelbekeste psüühika eripärad leiavad viimasel ajal meedias aina põhjalikumat arutlemist, enamasti muidugi nende poolt, kes ise samasse seltskonda ei kuulu. Ometi pole selge isegi see, millisest vanuserühmast me üldse kõneleme. Y-põlvkonnaks peavad erinevad teoreetikud nii 1980. aastatel sündinuid, aga ka neid, kes nägid ilmavalgust 2000. aastate algul. Püüan siiski leida kesktee ja kõneleda noortest, kes väljusid sünnitusmajast alates 1990. aastate keskpaigast.

Tihti kipuvad hindajad määrima Y-generatsioonile pähe „unikaalseid“ omadusi, mis on tegelikkuses iseloomustanud noori inimesi läbi aegade – naivistlik idealism, klammerdumine oma kohati üsna mustvalge väärtusskaala külge, tundlemine ja unistused megapalgaga tööst paindliku graafiku alusel. Noor inimene on see, kes ta on – kui keskealine hakkab tema kallal tänitama ja lumehelbekeseks tituleerima, viskab mister või preili Y talle mürgise pilgu, mis võib olla palju kõnekam kui kümme arvamuslugu. Ent kindlasti on Y-põlvkonnal võrreldes varasematega ka eripärasid, mis tulenevad mitte mingist sünnipärasest unikaalsusest, vaid keskkonnast, kuhu on sünnitud. Ja keskkond on võrreldes 1990. aastatega vägagi muutunud.

Kantar Emori kevadine Atlase uuring küsis erinevate põlvkondade inimestelt rea lihtsaid küsimusi nende igapäevaelu kohta. Nii näiteks uurisime 15–19-aastastelt, kas nad loevad lehte peaaegu iga päev, ja selgus, et seda teeb 14 protsenti ehk kaks korda vähem kui 20–29-aastaste põlvkond. Siin tasub siiski pärida, palju me ise 15-aastasena lehti lugesime? Küllap mitte üleliia innukalt. Telerit vaatavad nad vähem (39 protsenti) ja küllap jäävadki vähem vaatama, sest valikut, mida ja kust vaadata, on praegu võrreldes varasemaga lõputult.

Sotsiaalmeedia aktiivsete jälgijatena on 15–19-aastased isegi veidi loiumad kui 20–29-aastased, piirdudes – sic! – saja protsendi asemel vaid 76 protsendiga. Mõistagi peab tervelt 60 protsenti noortest end loomingulisteks inimesteks, mis on ka loomulik, reaalsus paneb hiljem asjad paika ja järgmistes vanuserühmades entusiasm oma võimete suhtes mõnevõrra raugeb.

Kui kõneleda Eesti noorte ambitsioonidest, siis iseloomustavad seda nii enesekriitika kui ka väärtuspõhisus – vaid 48 protsenti neist tahab jõuda karjääriredelil päris tippu ja üksnes 18 protsenti usub, et raha on parim edukuse mõõdupuu. 40–49-aastaste seas on selliseid tervelt 37 protsenti. Kui mõelda segasevõitu 1990. aastatele, siis kipub ainuüksi toonasele mammona kummardamisele tagasi mõeldes tülgastus peale.

Tervelt 39 protsenti noortest ütleb, et nende toitumisharjumused on väga tervislikud ja 69 protsenti kinnitab, et teeb sporti vähemalt korra nädalas. Viimasele näitajale ei pääse ükski järgnev vanuserühm ligilähedalegi!

Sel sajandil sündinud eesti noori eristab küllap nende Lääne-Euroopa „kolleegidest“ see, et meil on tegu esimese turvalises heaoluriigis sündinud põlvkonnaga, sellal kui Lääne-Euroopas on tendents pigem vastupidine. Sealsete noorte perspektiivitunne võib olla mõnevõrra ähmasem kui eelnevatel generatsioonidel. Nende tulevikku mõjutab kasvav noorte töötus, tööstuse robotiseerimine, massiline sisseränne ning võrreldes varasemate aegadega väiksemad reaalsissetulekud.

Samal ajal, kui mõni kriis välja arvata, on Eesti majandus hoogsalt kasvanud. 1990. aastate põlvkonda mõjutas omajagu kauboikapitalistlik ja reguleerimata ühiskond, mis hindas läbilööjatena küünarnukiga trügijaid. Nüüd on võimalused pigem võrdsemad, ehkki vaesus pole kuhugi kadunud. 21. sajandi Eesti on üha enam reguleeritud ühiskond ja nüüdsed noored on pidanud selles tahes-tahtmata kasvama. Kui visata pilk gümnaasiumides massiliselt sirguvatele õpilasfirmadele, näib, et nad saavad ka (üle)reguleeritud maailmas suurepäraselt hakkama.

Kuidas defineerib oma seisundit peagi 17-aastaseks saav gümnaasiumiõpilane, kellega tema põlvkonnast kõnelesin? See noor mees ütleb enesekriitiliselt, et Y-generatsiooni iseloomustab kiirus erinevate ülesannete lahendamisel, ent teisalt on põlvkonna keskendumisvõime varasematest viletsam – ühe omaduse arengu on tinginud digitaliseerinud ühiskond, ent paraku kannatab teine võime, mis iseloomustab neid, kes loevad raamatuid. Ja lugemusega – nii kinnitab too noor – on tema põlvkonnal enamasti lood kehvad, kui kohustuslik kirjandus välja arvata. Lõppkokkuvõttes on kannatajaks kirjaoskus ja kujutlusvõime, mida kirjandus arendab.

Noormees lisab, et samal ajal on põlvkonna esindajad innukad uudisteportaalide kasutajad. Mõistagi käivad nad igapäevaselt ka sotsiaalmeedias. Ent siit koorub välja veel üks nüanss – erinevalt keskealistest, kes eksponeerivad end sotsiaalmeedias pahatihti mõõdutundetult, on noored oma privaatsuse kaitsmisel palju kiivamad. „Ma mõtlen enne kolm korda, kui sinna midagi postitan,“ lausub ta. „Aeg-ajalt on päris naljakas lugeda, mida kõike 40+ inimesed sotsiaalmeedias teevad!“

Nagu kirjutas New Yorgis tegutseva uuringufirma Open Mind Strategy juht Robin Hafitz äsja turundusuuringuid käsitlevas portaalis Quirk`s, suhtub 81 protsenti Y-põlvkonna esindajatest sotsiaalmeediasse postitamisse ettevaatlikult.

Veel usub too gümnasist, et reguleeritud ühiskonnas kasvanud noored on alalhoidlikumad kui need, kelle noorust iseloomustasid „päevad, mis ajasid segadusse“. „Võib-olla pole minu põlvkond nii seikluslik ja riskialdis,“ pakub mees.

Mis puutub soolisse võrdõiguslikkusesse, siis kinnitab too peatne 17-aastane, et tema põlvkonnas mitte ei räägita soolisest võrdõiguslikkusest, vaid ollakse võrdõiguslikud, mis tähendab, et keegi tema tuttavatest naistest pole feminist – neil lihtsalt puudub selleks vajadus. Jah, palgalõhe pole kuhugi kadunud, aga see kahaneb kiiresti. Pigem on millenniumipõlvkonna probleemiks meeste ja naiste vahelise haridusliku kuristiku laienemine.

Nagu kirjutab ka Hafitz, teadvustavad millenniumipõlvkonna noormehed oma isadest paremini, et klassiõed on nendega vähemalt võrdväärsed. Küllap olete isegi viibinud küllalt keskealiste seltskondades, kus mehed räägivad ja naised vaikivad – uue põlvkonna mehed on õppinud ka ise kuulama.

Mis puutub Lääne-Euroopa noortesse, siis eristab neid Eesti eakaaslastest noormehe hinnangul erakordne eluvõõrus, mis hiilib tasapisi ka siia. Tänu Eesti 1980. ja 1990. aastate keerulistele aegadele on paljudel meie noortel siiski vanemad, kes suudavad ise naela seina lüüa ja selle oskuse  ka oma lastele pärandada.

Kõigi Euroopa noorte sarnasuste ritta võib märkida nutitelefonide laiaulatusliku leviku, mis mõjutab tuntavalt nende reaalsuse tajumist, muutes selle vahetust järjest enam vahendatuks. Ehkki nutitelefone kasutavad ka vanemad põlvkonnad, on 21. sajandi lapsed esimesed, kelle jaoks nutitelefon on elu lahutamatu osa. Tasub siiski meelde tuletada, et esimene iPhone jõudis turule alles 2007. aasta juunis ning kulusid veel mõned aastad enne, kui nutitelefonid jõudsid massiliselt laste kätte.

Järjest enam kõneldakse nutitelefonisõltuvusest ja sellega kaasnevatest psüühilistest probleemidest. Samas on selge, et nutitelefonidega tuleb õppida koos elama ja pole võimalik keelata midagi, mis moodustab lahutamatu osa terve põlvkonna identiteedist. Nutitelefonide kasutamise mõju Y-generatsiooni psüühikale on kestnud vähem kui kümme aastat ja selle pikaajalised tagajärjed lasevad ennast oodata.

Uuringud kinnitavad tõepoolest, et Y-põlvkonna esindajad on tehnikasõltlased, ent pilt pole sugugi nii üheülbaline, sest üksiti on neis välja arenemas kaitsemehhanismid, mis vanematel inimestel tihti puuduvad. Ettevaatlikkusest sotsiaalmeedia suhtes oli juba juttu, aga USAs läbi viidud uuringute kohaselt leiab kolmveerand noortest meestest, et vahel on hea end tehnikamaailmast välja lülitada. Usun ja loodan, et oskus juhe seinast välja tõmmata muutub uue põlvkonna pärisosaks, samas on kohati üsna piinlik märgata starti ootavas lennukis ennastunustavalt telefoni näppivaid keskealisi, kellele stjuardessid teevad järjest tungivamaid märkusi.

Mitmed uuringud väidavad, et millenniumipõlvkonda iseloomustab liberaalsus ja ka tolerants, ent selliseid silte ei maksaks võtta ehk üleliia tõsiselt, sest nooremaid on alati iseloomustanud vanematest põlvkondadest suurem sallivus ja vabameelsus. Ja nii polegi väga suurt vahet, kas inimene sündis aastal 1961 või 2001. Siia lõppu veel üks 15–19-aastaste vastus Kantar Emori kevadisele uuringule: tervelt 78 protsenti neist ütleb, et on oma eluga rahul. Lahe!

Karin Niinas

Karin Niinas

Kantar Emori juhataja

+372 626 8500